Tervitus lõpuks ka jälle minu poolt. Mihkli elu on ilusti blogis olemas, aga mida teeb siis Maren samal ajal kui Mihkel perele reisiraha teenib? Olen juba ammu proovinud ennast kokku võtta ja ka oma elust kirjutada, aga alati tuleb midagi ette või tundub magamine olevat parem variant. Täna trennis olles mõttes juba kirjutasin blogipostituse valmis, niiet nüüd pean ainult selle kõik meelde jälle tuletama, mis hommikul mõeldud sai :).
Kui jutt juba läks trennile, siis alustamegi sealt. Nimelt võtsin ennast kokku ja hakkasin jälle ennast vormi ajama. Liitusin spordiklubiga World Health. Spordiklubi valikul sai kõige suuremaks otsustajaks asukoht, nimelt üks selle klubi asukohtadest asub meie kodust ainult 2 km kaugusel. Kodulehelt leidsin ka pakkumise millega sain nädal aega tasuta seda kohta proovida ja nüüd olengi täieõiguslik liige. Liikmeks astudes saab ka kaks personaaltreeneri aega. Need olen nüüdseks ka ilusti ära teinud ja treeneri arvamuseks, mis mind kummitama jäi oli see, et olen treenitud, aga nõrk :D. Aga eks tegelikult ma teadsin seda ka ennem ja sellepärast ka üldse trenni tahtsin minna, sest kui meil suvel plaan kõik Kanadas ja paar USAs olevat rahvusparki läbi käia, siis peaks selleks juba hetkel valmistuma hakkama. Mihkel saab oma füüsilise koormuse kätte töölt, niiet mina pean ennast ise käsile võtma. Kanadasse tulles mind pani imestama, et kanadalased ei ole paksud nagu ameeriklased, aga jah ega neid ju ei tohigi võrrelda, sest kanadalased ju ei ole üldse nagu ameeriklased ;). Siiski neil on samasugused üüratud toidupoed ja meeletul hulgal kiirsöögikohti, et kuidas nad siis paksuks ei lähe? Vastus on lihtne, nad hoolitsevad oma keha eest ja käivad trennis. Trennis käib nii noori kui vanu, lühikesi ja pikki ning igast rahvusest inimesi kes siin Edmontonis omale kodu on rajanud. Näiteks meil on ka olemas spetsiaalne naiste ala, kus mehed käia ei või, et seal saaks käia näiteks moslemid ennast vormi ajamas oma pikkade vammuste ja loomulikult pearätiga. Igatahes minu poolt respekt, et kanadalased nii tublid on ja mulle ka meeldib rohkem trenni teha kui ümberringi kõik teised seda teevad. Mõned veidrused on siin ikkagi ka võrreldes eestiga. Esiteks toimub märgatavalt vähem rühmatreeninguid ja veedetakse rohkem aega jõusaalis, mis tähendab seda, et jõusaal on meeletult suur ja masinad võtavad silme eest kirjutaks. Teiseks minu jaoks naljakaks asjaks on see, et pead trenni võtma kaasa enda tabaluku, millega siis oma kapp lukku panna. Ega see nüüd ju midagi erilist ei ole, lihtsalt eestist tulles, kus kõik juba kiibistatud siis tundub see jubin lisaraskusena minu kotis ja kuna mul ka tabalukk võtmega, siis pean neid ka kaasas vedama ja koguaeg meeles pidama, et võtmeid kohe kindlasti ei tohi ära kaotada. Meeldivateks üllatusteks on see, et vesi on igal pool ja koguaeg tasuta, peale föönide on olemas ka sirgendajad ja koolutajad, kuigi neid vist enamasti ei kasutata, sest dušši all meeldib siin inimestel käia ikkagi kodus ja siiani pole veel kedagi seal näinud kuigi kõik väga privaatne (oled põhimõtteliselt omas kapis kui ennast pesed). Eks siin kõigil ka autod ehk siis hüppad autost trenni ja kohe tagasi, et ega riideid ju ei peagi koguaeg vahetama :P. Kuna trenn siin populaarne, siis õnneks see ei ole ka kallis, hinnatase jääb Tallinna spordiklubide kanti. Minul siis hetkel treeneriga plaan paika pandud ja nüüd jääb mul ainult tubli olla ja ennast neli korda nädalas trenni vedada ja kui kõik läheb plaanipäraselt siis suvel matkates ei tohiks probleeme tulla :).
Trennist sai nüüd nii pikk jutt, et ma hetkel rohkem ei kirjutakski et jätan oma töö ja seltsielu jutu teiseks korraks. Tervitused Rainile, kes aitas seekordse pealkirja välja mõelda (kuigi natuke ka seotud see ikkagi filmiga Life of Pi, mida soovitan vaatama minna), sest tema arvamuse järgi ei peakski ma muud tegema kui ilus olema ja shoppamas käima, sest mu mees ju ikkagi roughneck :D
No comments:
Post a Comment