18 February, 2013

Life of a rig wife (vol.2)

Tere taas. Seekord tuleb juttu minu tööotsingust, töö leidmisest ja üldselt tööelust Edmonton'is. Siia saabudes oli kohe kindel see, et esimesed paar kuud pühendume töö tegemisele ja raha teenimisele, et saaksime suve töövabalt nautida. Juba esimestel päevadel Edmonton'is olles alustasin tööotsingutega. Aga mis tööd ikkagi teha, kui tead ette, et teed seda ainult paar kuud ning palk ka otseselt rolli ei mängi, sest nii ehk naa teenid rohkem kui eestis olles :). Lõpuks jäi kaalukauss klienditeeninduse peale ja seda kahel lihtsal põhjusel, nimelt sealt on kergem päevapealt "jalga lasta" (kui näiteks ei meeldi) ning inglise keele igapäevane praktiseerimine on ka suureks plussiks. Niisiis ootas mind ees tööotsimine kas toitlustuses või kaubanduses.

Ajastus ei olnud kahjuks mind soosiv, sest saabumas olid jõulud ja aastavahetus. Detsembrikuus, kui hakkasin tööd otsima, võtsin esiteks ette lehe Kijiji. Sealt leiab kõike mida üheks tavaliseks normaalseks eluks Kanadas vaja läheb. Eestlasele kohaselt meeldib mulle asju ajada läbi Interneti, nii et kokku olen siin olles saatnud juba 28 CV-d.  Tulemuseks on olnud 3 vestlust, 2 tööpakkumist ja 1 vestlusele kutse. Erinevatel põhjustel ei osutunud aga ükski minu edasiseks tööks. Tegelikult ei käi siin need tööasjad päris nii nagu me Eestis harjunud oleme. Siin meeldib inimestele personaalne kontakt ja seetõttu toredate mailide saatmisega kaugele ei jõua. Võtsin Mihkli eeskujul ette tee Alberta Works'i ja printisin endale välja portsu CV-sid. Järgmiseks sammuks oli minna Edmonton'i linna au ja uhkusesse West Edmonton Mall'i (edaspidi WEM) ja vaadata välja poed, kes hetkel palkavad, et sinna siis kohale minna CV näpus. Toimisin nii kuue poega, millest kahes pidin ka lisaks ära täitma nende oma ankeedi, kus tegelikult oli vaja täpselt sama infot, mis mul juba CV-s olemas. Aga no kellele siis kordamine kunagi halba on teinud :). WEM-is on olemas ka Human Resource lett, kus ma algselt arvasin, et saan infot poodide tööpakkumiste kohta, aga see osutus valeks, sest iga pood tegeleb ikka personaalselt oma töötajate otsimisega.

Isiklikult arvan, et on kolm põhjust, miks mu esialgsed tööotsingud vett vedama läksid. Esiteks olin ma oma CV-ga täiesti aus. Ma polnud seda kuidagi modifitseerinud erinevate tööde jaoks, et näiteks ettekandja tööle kandideerides kirjeldanud oma perfektset karjääri sellel alal juba viimased 10 aastat jne. Teiseks olen ma Kanadas uus ja mul ei ole ei sugulasi, sõpru ega tuttavaid, kes saaksid mind kuhugi sokutada, sest siin lokkab onupojapoliitika täiega. Kolmandaks see sama millest juba rääkisin, et siin tahavad nad reaalselt inimesi näha ja mitte saada emaili teel avaldusi. Aga nüüd olen ma targem ja vähemalt kaks punkti võib maha tõmmata. Töö sain tänu sõbrale ja CV-sid viin nüüdseks ka ise kohale :D. Eks see kohaleviimine siiski natuke vastuvõetamatu tundub, aga eks peab harjuma siinsete tavadega. Tavade kohapealt ka niipalju, et Kanadas ei panda CV peale ei pilti ega sünniaega, et kedagi diskrimineerida ei saaks.

Töötan praegu Wild Earth Bakery-s ettekandja/barista-na (juba alates 21.01-st, niiet kohe kohe täitub juba kuu). Neile Eesti ja eestlased tundmatud ei ole, sest teadaolevalt olen juba kolmas eestlane, kes seal töötab või töötanud on :). Ja kuna oleme ka kuulsad kui tublid töömesilased, siis on eestlaseks olemine ainult plussiks. Algselt lubati mulle küll täisajaga tööd, aga kuna siin Kanadas muutuvad asjad päevade ja tundidega, siis peale kahte nädalat anti mulle teada, et nad ikkagi vajavad ainult poolekohaga töötajat. Seetõttu olen taaskord tööjahil ja avatud väljakutsetele. Paar huvitavat pakkumist on mulle juba tehtud, aga eks nendest hiljem, kui midagi täpsemalt selgub ;). Barista töö on iseenesest vahva ja loodan, et õpin varsti ära ka Latte Art'i...



Aga miks ma ei otsinud tööd meedia või turunduse vallas, mida ma viimased viis aastat Eestis harrastasin? Ausalt öeldes tahtsin sellest puhkust :). Tahtsin sellist tööd mida koju kaasa võtma ei pea ja mis tooks mulle rohkem rõõmu kui stressi. Oma turunduse karjääriga plaanin ma jätkata sügisest, kui oleme endale leidnud sobiva Kanada suurlinna elamiseks. See mulle siin elades meeldibki, et ei pea oma väikest pead vaevama igapäevaste töömuredega ja tulevikuplaanidega, elame nii nagu hetkel õige tundub. Päikest! :)

NB: Tänud lähevad seekord Triinule, kes aitas mul antud postitust redigeerida ja 14st ´´siis´´ sõna asemel jäi alles ainult viis ;).




10 February, 2013

Life of a rig wife (vol.1)


Tervitus lõpuks ka jälle minu poolt. Mihkli elu on ilusti blogis olemas, aga mida teeb siis Maren samal ajal kui Mihkel perele reisiraha teenib? Olen juba ammu proovinud ennast kokku võtta ja ka oma elust kirjutada, aga alati tuleb midagi ette või tundub magamine olevat parem variant. Täna trennis olles mõttes juba kirjutasin blogipostituse valmis, niiet nüüd pean ainult selle kõik meelde jälle tuletama, mis hommikul mõeldud sai :).
Kui jutt juba läks trennile, siis alustamegi sealt. Nimelt võtsin ennast kokku ja hakkasin jälle ennast vormi ajama. Liitusin spordiklubiga World Health. Spordiklubi valikul sai kõige suuremaks otsustajaks asukoht, nimelt üks selle klubi asukohtadest asub meie kodust ainult 2 km kaugusel. Kodulehelt leidsin ka pakkumise millega sain nädal aega tasuta seda kohta proovida ja nüüd olengi täieõiguslik liige. Liikmeks astudes saab ka kaks personaaltreeneri aega. Need olen nüüdseks ka ilusti ära teinud ja treeneri arvamuseks, mis mind kummitama jäi oli see, et olen treenitud, aga nõrk  :D. Aga eks tegelikult ma teadsin seda ka ennem ja sellepärast ka üldse trenni tahtsin minna, sest kui meil suvel plaan kõik Kanadas ja paar USAs olevat rahvusparki läbi käia, siis peaks selleks juba hetkel valmistuma hakkama. Mihkel saab oma füüsilise koormuse kätte töölt, niiet mina pean ennast ise käsile võtma. Kanadasse tulles mind pani imestama, et kanadalased ei ole paksud nagu ameeriklased, aga jah ega neid ju ei tohigi võrrelda, sest kanadalased ju ei ole üldse nagu ameeriklased ;). Siiski neil on samasugused üüratud toidupoed ja meeletul hulgal kiirsöögikohti, et kuidas nad siis paksuks ei lähe? Vastus on lihtne, nad hoolitsevad oma keha eest ja käivad trennis. Trennis käib nii noori kui vanu, lühikesi ja pikki ning igast rahvusest inimesi kes siin Edmontonis omale kodu on rajanud. Näiteks meil on ka olemas spetsiaalne naiste ala, kus mehed käia ei või, et seal saaks käia näiteks moslemid ennast vormi ajamas oma pikkade vammuste ja loomulikult pearätiga. Igatahes minu poolt respekt, et kanadalased nii tublid on ja mulle ka meeldib rohkem trenni teha kui ümberringi kõik teised seda teevad. Mõned veidrused on siin ikkagi ka võrreldes eestiga. Esiteks toimub märgatavalt vähem rühmatreeninguid ja veedetakse rohkem aega jõusaalis, mis tähendab seda, et jõusaal on meeletult suur ja masinad võtavad silme eest kirjutaks. Teiseks minu jaoks naljakaks asjaks on see, et pead trenni võtma kaasa enda tabaluku, millega siis oma kapp lukku panna. Ega see nüüd ju midagi erilist ei ole, lihtsalt eestist tulles, kus kõik juba kiibistatud siis tundub see jubin lisaraskusena minu kotis ja kuna mul ka tabalukk võtmega, siis pean neid ka kaasas vedama ja koguaeg meeles pidama, et võtmeid kohe kindlasti ei tohi ära kaotada. Meeldivateks üllatusteks on see, et vesi on igal pool ja koguaeg tasuta, peale föönide on olemas ka sirgendajad ja koolutajad, kuigi neid vist enamasti ei kasutata, sest dušši all meeldib siin inimestel käia ikkagi kodus ja siiani pole veel kedagi seal näinud kuigi kõik väga privaatne (oled põhimõtteliselt omas kapis kui ennast pesed). Eks siin kõigil ka autod ehk siis hüppad autost trenni ja kohe tagasi, et ega riideid ju ei peagi koguaeg vahetama :P. Kuna trenn siin populaarne, siis õnneks see ei ole ka kallis, hinnatase jääb Tallinna spordiklubide kanti. Minul siis hetkel treeneriga plaan paika pandud ja nüüd jääb mul ainult tubli olla ja ennast neli korda nädalas trenni vedada ja kui kõik läheb plaanipäraselt siis suvel matkates ei tohiks probleeme tulla :).
Trennist sai nüüd nii pikk jutt, et ma hetkel rohkem ei kirjutakski et jätan oma töö ja seltsielu jutu teiseks korraks. Tervitused Rainile, kes aitas seekordse pealkirja välja mõelda (kuigi natuke ka seotud see ikkagi filmiga Life of Pi, mida soovitan vaatama minna), sest tema arvamuse järgi ei peakski ma muud tegema kui ilus olema ja shoppamas käima, sest mu mees ju ikkagi roughneck :D

03 February, 2013

Puhkus ja auto saaga.

Minu puhkus tööst on kulgenud mõnusalt ja sisutihedal. Juba esmaspäeval lendan tagasi tööle, seekord 20 päevaks järjest.
Esimesed päevad olid üsna rasked, töö-öö mõjutused olid tunda ning päeval olin üsna väsinud. Väsimuse peletamiseks käisime koos Edmontoni puhkusele/reisile saabunud Eesti neidudega Elk Islandi rahvuspargis. Plaanis oli näha piisoneid ja muid elukaid. Kahjuks nägime ainult piisoneid, teised loomad olid vähemalt meie eest peidus kuskil pargis kaugemas nurgas.
Elk Islandi ekspeditsioon
Veretu jahi tulemus - piison.

Alberta - tossavad tehased ning nafta puurtornid

Minu kodus oleku ajal on kütusehind teinud suure-suure hüppe. Kui ma veel nädala alguses sain liitri bensiini 0,929$ ehk 0.68€ eest, siis nädalalõpus on 1.069$ ehk 0.79€. Huvitav kaua see jama kestab.


Olen kaalunud ka meie van'i vahetust. Kardan seda, et suveni antud isend vastu ei pea ning Suurt Kanada Ringreisi ma ei julge ette võtta. Eks van on ka ise vana, 99 aastast ning kilomeetreid on kokku üle 300 tuhande, kuid ka kindlasti on eelmised omanikud sõitnud "võlgu" ning mingi X hetk tuleb minul van'ni edasi eksisteerimiseks investeerida suurem hulk raha, rohkem kui antud sõiduki reaalne müügihind.
Sellest tulenevalt tegelesin enda vabal nädalal van'i otsimisega ning peaaegu ostsin ka auto:)
Endiselt on plaanis uueks sõidukiks valida van, kuulutusi lehitsedes aga jäi silma punane Dodge Charger oma odava hinnaga. Ostja soovib 4000$, turuhind alates 8500$.



Uurides selgus, et autol on mõlgid mis vajad parandamist aga omanikul on soov uus truck soetada. Kuigi " if it's too good to be true, then it's not true" lause kummitas ühel õlal ning uudishimu istus teisel.... siiski otsustasin ikkagi minna autot uudistama ning veenduda müüja räägitud jutus. Aga milleks mulle auto kui ma just kirjutasin soovist uueks masinaks ikkagi mini van soetada? Kuna Marenil ei ole vaja üksinda tööle ning koju sõitmiseks (olen enamik ajast laagris eemal) van'i ning antud Chargeri hind pluss remont tuli kokku soodsam kui ükski teine Charger turul.
Ehk suve saabudes ning ennem reisi oleksin vahetanud (äärmisel juhul ka müünud) Chargeri uuema van'ni vastu ning saanud lisaks kompensatsiooniks reisiraha. Van'id on Kanadas märgatavalt odavamad kui muud sõidukid, seega 5000-6000$ väärtusega buss on uus ning peab veel kaua vastu.
Saanud müüjaga kokku, tehes proovisõidu ning veendudes faktide tõesusele hakkasin ennast juba ettekujutama punase Chargeri roolis:) Auto VIN koodi alusel tegin ka ametlikud päringud ning kõik klappis müüja jutuga, lisaks käisin ka remonditöökojas värvimise kohta pärimas. Kuigi masinat neile näidata ei olnud, tegi töökoda fotode põhjal remondi maksimum pakkumise. Summad olid talutavad, mahtusid ilusti minu budgetisse. Sain isegi kokkleppele, et tasudes sularahas saan 15-20% hinnast alla!, jah, ka Kanadas on sularaha kuningas.
Vahepeal olin jõudnud müüjaga uues hinnas kokkleppele, 2800$ pluss paak bensiini. Peale pikka ning tõsist mõtlemist ja kaalumist olin nõus antud ostuga edasi minema. Pakkusin müüjale välja, et ennem ostu laseme auto remonditöökojas kontrollida. Juhul kui kõik on nii nagu tema rääkis (mõlgid uksel ja tiivas, ning proovisõidul kuulda olnud väike klõbin, vahetus u. 240cadi) siis maksan ise ülevaatuse eest ning ostan auto, kui ilmneb midagi muud siis kõnnin käed taskus lihtsalt minema. Müüja oli nõus.
Järgmine päev startisime varakult, et asjad kiirelt jutti ajada, auto asus 1.3 tunni sõidu kaugusel.
Ülevaatusel selgus karm tõde, esialgne töökoja pakkumise alusel on vaja autol teha lisaks ligi 2000$ ulatuses remonti ning sellest meil varem müüjaga juttu ei olnud. Nimelt oli Chargeri esisild omadega üsna läbi, alates puksid, rooliotsad jne jne. Igatahes mehaaniku juttu kuuldes värvus müüja nägu kord punaseks siis siniseks ja jälle punaseks, oli näha sügavat pettumust. Pakkusin veel võimalust auto 500$ mulle müüa, rohkem ma nõus ei olnud maksma. Müüja nõus ei olnud, lubas auto seisma jätta, aga eks ta otsib uut ostjat....kedagi kes töökojas kontrollida ei taha:)
Auto saaga lõpetuseks võin öelda, et kuigi müüjal ei olnud (ehk) plaanis mind petta (kõik tema esitatud andmed olid õiged ka peale kontrollimist), siis tuleb ikkagi auto ennem ostmist targemal inimesel kontrollida.  Ka müüja ei pruugi kõigega kursis olla ning usub heas usus oma masina ideaalset seisukorda.

Vahepeal tabas Edmontoni külmalaine ning siis tundus õige hetk veekeskuse külastuseks, seda muidugi Mareni tungival soovil:)


Siiamaani ei ole ma prantsuse kogunna arvukust Edmontonis märganud, siis eile sai antud tõekspidamine löögi. Reede õhtu sisutasime "Lendava Kanuu" festivali valgusinstallatsiooni ning Prantsuse Kultuurikeskuse külastamisega. 






Väga palju külastajaid kultuurikeskuses ei olnud, enamik prantslasi elavad idas.